Arvatav sünnikuupäev oli: 20. aprill 2009Arvatav sugu oli
poiss, mis selgus
25. rasedusnädalal.
Oodates kutsuti mind nii: Iko
Sünnikoht: MaarjamõisaSünni juures viibisid: papa Siim ja Sirle
Ämmaemand oli: TatjanaEmme kirjeldus sünnitusest: Lugu ise on siis selline.
Teisipäeval kakerdasin oma tuikava üsaga - viimastel päevadel oli ta ikka valutanud - igalpool ringi, kaevasin, õigemini sorkisin kasvuhoones mulda, siis pesin purke kasemahla jaoks - ühesõnaga tegin kõike muud, et mitte tähele panna tuikavat kõhtu, niikuinii on libakad. Parajasti purke pestes tundsin et kuidagi märg on (noh, mitte oluliselt - nii umbes lusikatäis). Läksin kempsu kontrollima ja oli kuidagi roosa - ah ju see on see samune Kork, mis tulema peab - ja toimetasin/tuikasin edasi. Õhtu edenedes tuli tuikamisse nagu mingi tugevam noot, proovisin küll mõõta, aga ei tulnud eriti hästi välja - ühesõnaga läksin närvi ja keerasin magama (miskipäras oli viimane mõte, et saan vähemalt viimase öö normaalselt omas voodis magada).
Nii ma siis magasin. Kuni kell sai ~3. 55. Siis hakkas valus, kohe väga valus. Päterdasin veel jooksuga kempsus käia, tagasi tulles ikka veel valutas. Hakkasin siis kellal silma peal hoidma, ja kurat, vahed oli nii 9 minti, siis 5. Ajasin meha üles ja hakkasin ise kerges paanikas mööda tuba ringi tuterdama. Mehal oli muidugi aega küll, aga kui ma ikka valust kooku tõmbusin ja grimasse tegema hakkasin, tuli ta ikka üles, pani tule pliidi alla ja hakkas eluks vajalikke asju autosse vedama. Mina muidugi valutasin.
Kell 5 saime liikuma, vaja oli veel meha vanemate juurest läbi käia autol kummi pumpamas, 5. 30 ajasin "naise" ehk tugiisiku ehk sõbranna üles sõnadega "Et me siis nüüd tuleme, kas me Tartu jõuame, näeme" (olgu mainitud, et elan Viljandimaal Abja kandis). Valisime igaks juhuks marsruudi Viljandi kaudu, et äkki... Viljandi lähedale jõudes ütlesin otsustavad sõnad, et " P****e, paneme Tartusse välja". Kell oli siis ca 6, vahtisin küll kella, aga ainult niipalju et valude vahet mõõta. Võrtsu otsas hakkas juba väga-väga-väga valus, vähemalt päikesetõus oli super ilus (võtsin kõrvalistmel puhkides kergelt päikest). Tarvitasin siis juba kõiki hingamis- ja häälitsemisvõtteid, mis vähegi meelde tuli. Lohutasin meest, et kui võmmid kinni peavad kihutamise eest (see 110 rauas ei olnudki tegelikult nii hull), siis võin karuhäält ka teha, näitamaks et meil on ikka tõsi taga. Kuskilt Võrtsust alates teed enam hästi ei mäleta, vahel viskasin pilku välja et kui palju veel. Tartu jõudes oli nii valus, et võttis mehiselt karjuma. Mehal oli endiselt aega palju - viskas nalja, et käime Sirle (tugiisiku) järel kah ära, siis lähme haiglasse
Haiglasse jõudsime kuskil 7st, muidugi pisteti kohe KTG alla - no üldse ei olnud seal hea olla - kuradima valus oli. Olin seal natukese aega kookus, mees varbaid masseerimas, kui tuldi emakakaela näperdama - ja etskae - avatust tervelt 3 cm, pandi kohe sünnitustuppa - vanniga. Siis läksid kõik ära, mees läks Sirlele järgi, ämmakat mindi vist otsima, mina igatahes roomasin dušši alla oigama. Nii ma siis oigasin sääl kuni kõik tagasi tulid. Siis sai dušši alt ära tuldud, esimene asi mis ma Sirlele ütlesin olla olnud et ma ei teagi nüüd milliseid valuvaigisteid ma tarbima hakkan. Vann lasti ka täis, mina aga istusin laua otsa pääl ja valutasin, kuni ämmaemand soovitas naerugaasi proovida. Proovisin ja hea oli, vähemalt ei olnud nii valus.
Edasist kuni sünnituseni ei mäleta hästi, räägin mida teised kõnelesid. Vahepeal olla ma olnud tahtnud juba koju minna (Aitab, mina enam ei sünnita, nüüd lähme koju!), siis tahtnud juba epiduraali saada. Vanni ma ei jõudnudki - kuramuse gaasitoru ei ulatanud ju sinna. Pärast seda kui ma epiduraali tahtma hakkasin, kutsuti arst kohale, kes katsus et siin pole ju enam miskit teha, juuksed paistavad, lootevett ka enam ei ole ( ju see oli see "Kork" mis purkide pesemisel ära tuli), siin hakkavad juba pressid. Pärast seda olla ma jumalast vait olnud ja jutt olla kohe muutunud. Kell oli vist 12, sest Sirle pidi seks aaks tööle jõudma ja kauples aega juurde (sai pikendust poole kaheni).
Ja siis hakkas väljutustegevus, muidugi ma karjusin paar korda "Mai saa!" üle terve elamise ja tahtsin kohutavat pressida. Õnneks oli mul hea ämmaemand, kes hoidis altotsa man kujuteldavat küünalt, mida ma ära pidin puhuma ja keelas kategooriliselt karuhäält tegemast (paar korda tuli ikka ära). Sirle käsi oli mul pihus, vahepeal oli tal küll kerge kartus, et ma tal käe ära murran, aga sest hoolimata oli ta mulle kaine mõistuse eest, et "Hinga nüüd sisse ja välja" ja hingeldas minuga koguaeg kaasa. Mees, kes oli siiani vapralt meiega olnud ja koos valutanud, väsis selleks ajaks ära ja läks tukkuma.
Pärast mõningasi presside ja valude ülehingamist tuli lõpp, vahepeal katsusin Iko pead - mäletan ennast isegi tundvat, kuidas ta sääl edasi-tagasi omale ruumi tegi. Lõpp läks täiesti autopiloodi peal, Sirle kõrva ääres korrutamas Hinga, Hinga, ämmaemand altpoolt kiitmas Tubli hakkasin korralikult valu ajal pressima ja välja hingama (puristasin ka). Nii ma siis oma pisikese välja hingasin, tal oli küll käsi üle pea, mistõttu sain paar õmblust ka. Kell oli siis 13.39 ja Sirle jõudis täpselt tööle, ta nägi veel sinise ja värske Iko ära. Nabanööri tuksumise lõpp oodati ilusti ära, kaua sellega ei läinudki, selleks ajaks oli papa juba tagasi ja lõikas Iko nabanööri läbi. Platsenta tuli ka ruttu ja valutult ära, praegu istub platsenta sügavkülmas ja ootab istutusaega.
Olime neli päeva haiglas, sest kutt tahtis Suveks saledaks saada ja hakkas hiinlaseks muutuma. Praegu üritame korralikult iga kahe tunni tagant süüa, et kaalu ikka manu tuleks. Sel päeval sündis peale Iko veel 9 poissi, alguses olimegi samal kellajal ilmavalgust näinud kutiga ühes palatis. Teenindus oli Maarjamõisas super, ämmaemandad aitasid meil õigesti sööma õppida ja vastasid igale küsimusele suurima heameelega, au ja kiitus neile.
Kes mind haiglas külastasid: Issi Siim, Sirle, Irina, Elina
Haiglas veedetud aeg: 4 päeva
Minu nimi on
Iko Illimar Riid Nime tähendus: Iko - iga, elu; Illimar (Nimest Elmar) - kõikjal kuulus
Miks just selline nimi? Tahan oma lastele kõigile panna maakeelsed ehk siis põlised eesti nimed - Iko jäi ette võetud valikust silma ja hakkas meeldima. Kuna papa Siim ei lubanud oma lapsele miskit "imelikku" nime panna, siis mõtlesin, et hästi, kutsume teda siis Ikoks seni kuni ta päris minu oma on ehk siis kõhutitena teadsid kõik teda Ikona. Kui Iko hakkas siiapoole üska saabuma, mõtlesme, et mis me talle siis nimeks paneme - võttis üsna nõutuks. Ühel õhtul tuli aga issi ja ütles et mul tuli üks hea nimi, aga ma ei mäleta mis see oli - jupp aega pingsat meenutamist ja tuligi Ikole juurde Illimar. Nii jäigi.
Teised valikud olid: Ei olnudki. Kohe sünnist saati Iko nägu.
Ristimisest: Mede Ikot ei ristita - võõras komme.
Minu hüüdnimedeks on: Iko, Illi, Ikomar, Nunnu, Väike Sitaratas, Nupsu, Mutukas
Tulin esimest korda koju: 25. aprill 2010
(~4 päevaselt)Kodu aadressiks oli: Mulgimaa südames
Kodus võttis vastu: Kassid Näpi ja Kusti
Minu esimesest kodust lähemalt: Minu kodu asub metsas
Ilm oli: Üks esimesi mõnusalt sooje kevadpäevasid, päike paistis ja lumi oli just sulanud.
